Minu jaoks on väga tähtis teada, kust ja kuidas on asjad arenenud, selleks, et neist tõesti aru saada. Hea ülevaade asja ajaloo arengust suunab ka tulevikus ehk paremaid valikuid tegema ja jätkusuutlikuma arenguplaani koostamise oskuse. Sellepärast valisin lugemiseks raamatust ” Learning Objects for Instruction: Design and Evaluation” peatüki “An Abridged History of Learning Objects” (Saum, R., R, 2007). Autor on töötanud läbi suure hulga kirjandust ja annab hea lühida ülevaate õpiobjektide arengust aastatel 1992-2004.
1992 – E-õppe spetsialist Wayne Hodginsi sõnastas õpiobjekti mõiste. Tal tuli see idee laste Lego klotsidest, kuidas Lego klotse ümberpaigutates saab luua erienvaid mudeleid ja kasutas seda sama loogikat õpiobjekti mõistet määratledes.
1994 – Tekkisid esimesed töörühmad, kes proovisid luua toimivaid raamistikke, mis muudaksid arvutipõhise õppimise paindlikumaks. Kõige kiiremini tuli sellise toimiva rakendusega välja National Education Training Group, Inc. (NETg), mis põhines Hodgins’i teoorial.
1996 – Areng sellel aastal oli väga kiire ja toimus palju nagu näiteks hakkas Euroopa liit rahastama õpiobjektide arendamist, moodustati IEEE õppimise tehnoloogia standardite komitee, mis arendas õppetehnoloogia standardeid. Üks suurimaid edasiminekuid oli The Oracle Corporation Education (OLA) lõi esimene korraliku e-õppe rakenduse, mis oli kättesaadav 140 riigis ja sisaldas 93 erinevat kursust ning samuti ka The Gateway to Educational MaterialsSM (GEM) hakkas looma korralikku õppematerjalide repositooriumite infrastruktuuri.
1997 – EDUCAUSE tegi algust õppehaldussüsteemide projektiga ja pidas enda esimese metaandmete koosoleku. Tänasel päeval on EDUCASE’i nimi muutunud IMS Global Learning Consortium, Inc’iks nign sellel on tähtis roll hariduse edendamiseks terves maailmas. California ülikoolis asutati MERLOT süsteem veebipõhiseks õppeks ja ka GEM (Gateway to Educational MaterialsSM) ava soma repositooriumi.
1998 – Loodi õpiobjektide metaandmete standardi kavand, kus defineeriti õpiobjekti digitaalse või analoogsena, mida saab kasutada harival eesmärgil. Royal Roadsi ülikool asutas CEDAR’i.
1999 – President Clinton lõi töörühma, et tagada tehnoloogia jätkuv kasutamine hariduses. Algatati CAREO projekt, mille eesmärk oli luua haridusobjektide veebihoidla ja kogukonna professionaalse arengu toetamine. CISCO avaldas oma strateegiadokumendis e-õppe kavad ja nimetas seda mudelit korduvkasututavaks õpiobjektiks. Wisconsonis lääbi veebiresursside keskus Wisc-Online.
2000 – Avaldati SCORM 1.0 jagatava õppevara objekti mudel. Neli suurt organisatsiooni tegid ettepaneku ja selle alusel loodi DLNET (Digital Library Network for Engineering and Technology). Downes, Shepherd ja Wiley täiendasid õpiobjektide teooriat.
2001 – Avaldati SCORM uued versioonid 1.1 ja 1.2. Koper Hollandi ülikoolist kasutab mõistet Units of Study õpiobjekti asemel ja väidab, et see on väiksem ühik. NETg on loonud kataloogid, kuhu mahub juba 75 000 õpiobjekti.
2002 – Loodi õppeobjektive vahetuse projekt CLOE ( Co-operative Learning Object Exchange) ja Mortimer Hollandist defineeris õpiobjekti kui sisuosa, mis on väiksem kui kursus ja õppetund.
2003 – Arizonase ja Hollandi ülikoolide teadlased arendasid läbi oma uuringute õpiobjektide teooriaid.
2004 – Wesleyan’i ülikool alustab oma hoidla projekti loomist – LoLa Exchange. Engelhardt kolleegidega avaldas artikli, kus e-õppe objektid tähendavad väikseid kursuse osasid, mis käsitlevad ühte ja sama teemat.
Läbi selle raamatu peatüki on hästi näha, kuidas teooria ja praktika täiendavad teineteist. Samuti tundus see olema võidujooks ajaga, et olla milleski esimene ja parem kui teised. Areng on kindlasti väga kiirelt jätkunud ka pärast 2004 aastat ja oleks hea lugeda samalaadne kokkuvõtte viimasese aastakümne suurimatest muutustest ja saavutustest. Huvitav oli ka märgata, et kui alguses hakkasid erinevad organisatsioonis ise üksi asju arendama, siis aja möödudes muutus see pigem koostööks ja et õppeobjekti seletati aja edasiminnes koguaeg väiksema üksusena.
Allikas:
Saum, R. R. (2007). An Abridged History of Learning Objects. P. T. Northrup (toim.), Learning Objects for Instruction: Design and Evaluation (lk 1–15). IGI Global. https://doi.org/10.4018/978-1-59904-334-0.ch001
Evelin ja haridustehnoloogia 