Digipädevus

Kuigi minu töö ei ole seotud haridussüsteemiga on digipädevus ka minu jaoks oluline ja aktuaalne teema. Seekordse teema valikuga kursusel õpikeskkonnad ja -võrgustikud ei olnud raskusi, sest see teema kõnetas mind koheselt. Väga keeruline on klientidele seletada midagi programmidest, digivahenditest ja nende erinevatest võimalustest, kui puuduvad algsed digitaalsed oskused, alustades tavalisest igapäevasest arvutikasutamisest ja üleüldisest digimaailma mõistmisest. Ka artikli valimine oli lihtne, sest kuna ma ei tööta hetkel Eestis, siis köitis mind kohe põhjamaine Ottestad et al. (2014) artikkel, mis käsitles professionaalset digipädevust õpetaja koolituses. 

Viimase aastakümne jooksul on digipädevust järkjärgult rohkem seotud kooli tunniplaaniga, kontrolltöödega ja klassis õpetamisega. Samal ajal muutus digipädevus ka üheks viiest koolis omandatavast põhioskusest. Mõningad materjalid kirjeldavad, milline peaks olema õpetaja digipädevus, mis aitaks arendada laste digitaalseid oskusi läbides samal ajal akadeemilisi õppeaineid. Sellepärast on eelkõige õpetajate koolitus väga tähtis, et õpetajad oleksid digitaalses maailmas kompetentsed (Ottestad et al. 2014).

Õpetajaks õppivad tudengid olid positiivselt meelestatud IKT õppimise ja kasutamise suhtes. Nad said aru, kui tähtis on IKT vahendite kasutamine nende enda õppetöös ja samuti ka edaspidi õpetajana töötades. Kui palju lisavõimalusi see nende jaoks loob nagu näiteks ligipääs paljudele erinevatele avatud hariduse ressurssidele, õpilaste digioskuste arendamisele, omavaheline suhtlus, kommunikatsioon õpilastega ja õppematerjalide jagamine (Ottestad et al. 2014). 

Artiklis toodi välja, et õpetajate IKT haridus ei ole heal tasemel, vaid varieerub palju olenevalt haridusinstitutsioonist, selles töötavate pedagoogide enda digipädevusest ning et IKT õpetamine pole piisavalt seotud ainekavas õpetaja haridusega. Õpetajate digipädevuse arendamine toetub palju ülikoolis töötavatele digi-entusiastidele, kes seda teemat arendavad ja õpetajaks õppivatele tudengitele tutvustavad. Tuuakse välja ka see, et koostöö ülikoolide ja praktikakohtade vahel peaks olema rohkem seotud. See tähendab, et õpetajaks õppivate tudengite praktikajuhendajatel peaksid olema palju paremad digitaalsed oskused ja praktikabaasides (koolides) parem valik IKT vahendeid kasutusel (Ottestad et al. 2014). 

Artiklis pakutakse välja mitmeid raamistikke, kuidas õpetajate digipädevust parendada. Üks nendest on meie Tallinna Ülikoolis välja töötatud Põldoja, Väljataga, Tammetsi ja Laanpere (2011) mudel õpetajate digipädevuste arendamiseks.  

Kokkuvõtteks võib öelda, et hetkeolukord Norras õpetajate koolitamises digitaalse nurga alt vaadatuna pole parim võimalik. Norra panustab palju õpetajate digipädevuste arendamiseks ja on teinud ettepaneku, kuidas seda järkjärgult edendada. Selle ettepaneku raames oli artiklis välja toodud kolm põhilist mõõdet: üldine digipädevus, didaktiline digipädevus ja professionaalselt orienteeritud digipädevus.  

Eesti kitsaskohti on mul keeruline hinnata, sest ma ei ole koolisüsteemiga seotud. Nii palju kui olen kuulnud ja näinud, siis tundub, et meie olukord on väga sarnane artiklis kirjeldatuga. Kindlasti peaks õpetajate koolitamisel rohkem panustama digitaalsete oskuste arendamisele. Juba sellepärast, et inimestel poleks tehnika kartust, mis tuleneb sellest, et pole piisavalt kokkupuudet olnud. Samuti ma usun, et põlvkondade vahetusega asi tunduvalt paraneb, aga ilmselgelt sellega läheb kaua aega ja vaja on kiiremat lahendust. Üldiste meeskonna koolituste tegemine võib olla samuti keeruline, sest õpetajate digipädevus on väga erineval tasemel ja lähenema peaks pigem individuaalselt. 

Kasutatud kirjandus: 

Ottestad, G., Kelentric, M., & Gudmundsdottir, G. (2014). Professional digital competence in teacher education, Nordic Journal of Digital Literacy, 9(4),243.249. DOI: 10.18261/ISSN1891-943X-2014-04-02  

Avatud haridus

Järgmiste valikteemade seast kursusel õpikeskkonnad ja -võrgustikud otsustasin keskenduda avatud haridusele valides kokkuvõtte tegemiseks Mishra (2017) artikli, milles räägitakse avatud hariduse ressurssidest ja piirangute eemaldamisest. 

Avatud hariduse eestkõnelejad näevad avatud hariduse ressursse (OER) kui midagi imelist, midagi sellist, mis kõiki hariduse kitsaskohti võimaldaks parandada. Kuigi neil on osaliselt õigus, pole OER haridusasutustes laialdaselt veel kasutusele võetud ja selle omaksvõtmine toimub väga aeglaselt. OER’i kasutusele võtmisel on palju piiranguid, mis tulenevad sellest samast OER keskkonnast ja sellepärast tuleks OER põhimõte ehk ümber mõelda, muuta rohkem kaasavamaks, et seda oleks lihtsam haridusasutustel kasutusse võtta. Tuletades meelde OER’i algset ideed, siis see oli luua universaalselt kättesaadavad hariduse ressursid, mis aitavad tõsta õppimise ja õpetamise taset (Mishra, 2017). 

Avatud hariduse ressursside termin (Open Educational Resources – OER) võeti kasutusele arengumaade kõrghariduse foorumil (Forum on the Impact of Open Courseware for Higher Education in Developing Countries) aastal 2002 (UNESCO, 2002). See foorum peeti selleks, et mõtestada tollel ajal käimas olevat avatud õppematerjalide propageerimist. Seal käsitleti ka mitmeid hariduse ressursside jagamisega seonduvaid probleeme nagu kuidas jagada informatsiooni veebis, kuidas täita teadmiste ühiskonnas väljaõppe nõudeid, pidev raamatukogude ebapiisav ressursside kogus ja vajadus õppematerjalide järele muudes keeltes kui ainult inglise keeles ning filosoofiline aspekt teemal “teadmised kui terve ühiskonna tulemus” (Mishra, 2017).

Tihti on hakatud küsima, et mis on OER’i ärimudel? Aastate jooksul on avatud hariduse ressursside idee muutunud ning hakatud mõtlema, kuidas seda avatust mõtestada ümber rahalisse väärtusesse. Kindlasti on vaja aega ja raha avatud hariduse programmide väljatöötamiseks ning paljud nendest on valminud riigi toetustega, ei saa selle peale alati lootma jääda. Sellepärast on kasutusele võetud erinevad litsentsid, mis erinevatel platvormidel seavad kasutajatele erinevaid piiranguid. OER võiks toimida nii, et sisutootjad on õpetajad, kes teevad seda oma töö raames ning jagavad seda materjali tasuta edasi, et ei peaks erinevate litsentside ja ärilise kasu pärast muret tundma. Sellise mõtteviisi juurutamine ja kasutusele võtmine ei toimu lihtsalt ja kiiresti, kuid võiksime selles suunas kindlalt edasi liikuda.  Kui liialt mõelda avatud hariduse ressursside rahalisele väärtusele, võib kogu idee liialt äriliseks muutuda. Nendes riikides, kus valitsus tasub suures osas õpilaste õppematerjalide eest, ei pruugi ressursside jagamine õpetajatele atraktiivsena tunduda, siis tuleb OER’i vaadata pigem kui õpetamist lihtsustavale viisi, et kuidas õpetajad saaksid tunde lihtsamalt ja õpilasi kaasavamalt läbi viia (Mishra, 2017). 

Hetkel levinud OER’i lähenemisviisidega pigem takistatakse selle üldisemat levikut. Selleks, et paremini õnnestuda, peaksime kollektiivselt läbi mõtlema kuidas, miks ja milleks me midagi teeme.  See artikkel pani mind väga mõtlema hariduse tuleviku peale. Hetkel tundub, et kõik vahendid on väga hästi kättesaadavad ja probleeme õpilasena eriti pole, kuid tulevikus võivad asjad muutuda ja kahjuks mitte paremuse suunas.  

Kasutatud kirjandus: 

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380.  https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Kolmas teema kursusel õpikeskkonnad ja -võrgustikud on personaalsed ja avatud õpikeskkonnad. 

Valisin selleks korraks lugemiseks Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., ja Milligan, C. artikli “Personal Learning Environmets: Challenging the dominant design of educational systems”, kus kirjeldatakse, mille poolest erinevad virtuaalsed (Virtual Learning Environment – VLE) ja personaalsed (Personal Learning Environment – PLE) õpikeskkonnad. 

Artikkel oli väga konkreetne ja aitas mul hästi nende keskkondade vahe selgeks saada. 

Virtuaalsed keskkonnad (VLE) on praegu domineerivad. Nad on range ja jäiga ülesehitusega, kus õppija on pigem passiivses rollis, tal on vähem võimalusi selles keskkonnas kui õpetajal. Koolitused ja nende teemad on eraldi plokkides ja tihti ka ühe koolituse siseselt on keeruline teemasid omavahel linkida ja erinevat informatsiooni jagada. Kõikidel osalejatel on kursusel sama kogemus ning puudub võimalus individuaalseks lähenemiseks. VLE on pigem asutuse põhine ja kinnine, informatsioon on ainult selles keskkonnas registreerunud inimestele kättesaadav ja väljapoole pole seda enamasti võimalik jagada. Samuti kursuse lõppedes võib isegi registeerunud kasutajatel teabele kättesaadavus olla piiratud või üldse enam mitte võimalik. VLE keskkonnas soovivad asutused pigem oma koolituste infot kaitsta ja seda kõigile avalikult mitte jagada. 

Personaalsete õpikeskkondade (PLE) idee pigem vastupidine, et kogu informatsioon oleks avalik, kõigile kättesaadav ja pigem just jagamist soodustav näiteks läbi erinevate sotsiaalmeedia platvormide. PLE keskkonnas soovitakse, et seal oleks võimalik kõikidel kasutajatel olla võrdses rollis ehk kõigil kasutajatel nii õpetajatel kui õpilastel on võimalusi info töötlemiseks ja olla aktiivne. Õppija saab indivduaalselt läheneda ja näiteks erinevaid teemasid enda seisukohast tähtsuse järgi sorteerida. Soovitakse, et see oleks lõimunud teiste avalike keskkondadega, kus kasutajad saavad infot edasi jagada või teistest keskkondadest sellesse jagada, osaleda diskussioonides ja kommenteerida teiste töid. Kõik saaksid kõigi töödest ja kogemustest õppida, mis jäiga õpikeskkonna puhul pole võimalik.  

Tulevik aga tundub selline, et VLE ei kao veel kuhugi, pigem arendatakse neid keskkondi edasi ja üritatakse luua lisa võimalusi. Mingit aega eksisteerivad VLE ja PLE kõrvuti, kuni lõpuks PLE dominantseks keskkonnaks muutub. 

Minu personaalsete õpikeskkondade süsteemi loomiseks kasutasin Miro keskkonda.

personaalsed-keskkonnadDownload

Kasutatud kirjandus: 

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247 

Õpihaldussüsteemid

Teine teema meie kursusel on õpihaldussüsteemid ja selle raames sai valida teoreetilise või praktilise ülesande. Ma olin alguses täiesti kindel, et valin praktilise ülesande ja hakkan katsetama oma koolituse ülesse seadmist mingis virtuaalses õpikeskkonnas. Aga kui vaatasin, millised teadusartiklid olid valitud teoreetilise ülesande tegemiseks, siis oli otsus selge. Kindlasti tahan läbi töötada Koh & Kan’i Singapuris läbiviidud uurimuse õppijate ootustest järgmise põlvkonna õpikeskkondadele.

See artikkel kõnetab mind väga palju, sest see on tulevikku vaatav ja aitab ehk mu enda tööd teise nurga alt vaadata ja mõelda, mida kliendid minult varsti võivad ootama hakata.  Pealegi alguses ongi hea rohkem teooriale keskenduda ja siis hiljem uusi teadmisi praktiliselt proovile panna. 

Selles artiklis viidi läbi uuring 262 Singapuri kunstiakadeemia kaunite kunstide üliõpilasega, kus üliõpilased ise andsid tagasisidet,  milliseid rakendusi nad digitaalsetes õpikeskkondades kasutavad ja mille jaoks ning milliseid e-õppe  kogemusi nad tegelikult tahaksid. Üliõpilaste vastuseid võrreldi Browni 2015 aastal sõnastatud viie järgmise põlvkonna  õpikeskkondade mõõtmega (Koh & Kan, 2021). 

Huvitav fakt, mis uuringust välja tuli on see, et mida rohkem tundengid kasutavad e-õppe keskkondi  sisu õppimiseks ja diskussioonideks,  seda enam soovivad nad kasutada muid üliõpilasi kaasavaid võimalusi e-õppe keskkondades. See tähendab, et tudengite praegused e-õppe kogemused vormivad ka nende tuleviku soove, kuidas nad e-õpet  kasutada tahaksid (Koh & Kan, 2021).

Samuti on huvitav ka see, et kuigi juba praegu on õpikeskkondades interaktiivseid õppimist toetavaid lahendusi,  siis tudengid kasutavad e-õppe keskkondi enamasti administraviitsetel eesmärkidel nagu näiteks tööde esitamine,  hinnete jälgimine ja sisu allalaadimisene.  Disainides järgmise põlvkonna õpikeskkondi peab arvesse võtma seda, mida tugendid kasutada tahaksid ja kui ligipääsetav ning sujuv see õppimine nendes keskkondades oleks (Koh & Kan, 2021). 

See uuring toetab tugevalt minu enda kogemusi töötades oma klientidega.  Näiteks kui inimesel on esimesed kogemused digitaalsete töövõtetega halvad, on neid päris keeruline ümber veenda. Kuigi halvad kogemused tulenevad tihti valedest töövõtetest ja ebapiisavastest oskustest või liiga keerulise juhtumiga alustamisest, mitte sellest, et tehnika on halb ja ei tööta.

Sama tõde kehtib ka nende puhul, kellele on töökäik hästi selgeks õpetatud ja digitaalne töö sujub.  Need kliendid soovivad rohkem uusi võimalusi ja rohkem ise kaasa rääkida tuleviku hambaravi tehnoloogia arendamisel.

Kasutatud kirjandus: 

Koh, J. H. L., & Kan, R. Y. P. (2021). Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments?  https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/07294360.2020.1799949 

Haridustehnoloogia ajalugu

Esimene teema kursusel õpikeskkonnad ja -võrgustikud on tutvuda haridustehnoloogia ajalooga. See teema tundub mulle põnev ja huvitav, sest praktiliselt ma kujutan ette, mida teeb haridustehnoloog tänapäeval. Aga tulles ise täiesti teiselt erialalt, siis haridustehnoloogia ajaloost ja selle ala üldisest arengust ei tea ma veel eriti palju ning pole olnud ka vajadust ise infot eelnevalt otsida. 

Valisin lugemiseks Paul Nicholsoni artiklikli e-õppe ajaloost, sest see puudutab ja huvitab mind kõige rohkem. See teema on jätkuvalt päevakajaline ja huvitav on lugeda, kuidas see kõik alguse sai. 

E-õppe ajalugu ulatub ajas tagasi 1960 aastakümnesse ja iseenesest ei ole see midagi uut nagu paljud inimesed jätkuvalt arvavad  (Nicholson, 2007). Seda olen ka ise oma töös kogenud, et inimesed veidi ehmuvad, kui palun neil meie firma e-õppe mooduleid läbida. See teema tekitab jätkuvalt segadust ja ärevust. 

E-õpet kasutatakse ja on ka varasemalt kasutatud väga laialdlaselt erinevates sektorites ning see on arenenud vastavalt sektoritele ärimaailmas, hariduses ja sõjaväes. E-õppe tähendus ja kasutusviis on vastavalt sektorile erinev ja ühtset selgitust on keeruline leida (Campell, 2004; Nicholson, 2007). 

Väga huvitav oli lugeda, kuidas Patrick Suppes juba 60. aastatel uskus tugevalt e-õppesse ja arvutite suurde panusesse õppimisel. Ta töötas välja CMI süsteeme, mida kasutas oma koolitustel ning tegi neid ka isegi  algkoolilaste õpetamiseks (Nicholson, 2007). 

Samuti on raske uskuda, et juba 1960. aastatel töötas Don Bitzer välja PLATO, mis oli tänapäevaste digitaalsete suhtlusvahendite eelkäija isegi paarkümmend aastat enne World Wide Web’i loomist (Nicholson, 2007; Woolley, 1994). 

Kui kunagi peaks avanema võimalus, siis sooviksin väga ise näha ja proovida, kuidas töötasid kuuekümnendate aastate arvutid ja e-õppe programmid. Kindlasti oleks sellest kogemusest õppida ja hea uusi ideid genereerida. Ja nagu on ka Juhan Liiv öelnud: “Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.” 

Kasutatud kirjandus: 

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo-Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1  

Õpileping

Ühena esimestest asjadest oma õpingute teel koostan õpilepingu aines  õpikeskkonnad ja -võrgustikud. See on leping, mis defineerib kuidas ja mida õpitakse ning kuidas õpitut  hinnatakse. 

Teema 

Soovin saada infot erinevatest võimalustest ja uudsetest lahendustest, kuidas koolitusi korraldada ja teavet teistega jagada. Mis on uued suunad ja trendid koolitusmaastikul ja kuidas neid kõige paremini kasutada. Leida õiged vahendid ja platvormid erinevate rühmadega suheldes, et infotunnid ja koolitused efektiivsed oleksid. 

Eesmärgid 

Tahan proovida erinevaid infojagamise platvorme ja programme ning osata vähemalt algtasemel kasutada kõige levinumaid. Valida välja sobivamad  vahendid erinevates riikides klientidega tegutsemiseks ja pakkuda neile  erinevaid lahendusi, mitte olla vaid ühes kinni. 

Strateegia 

Eesmärgi saavutamiseks katsetan ja proovin kasutada erinevaid programme ja platvorme. Osalen kõikides loengutes ja mõtlen kaasa. Arutlen kursuse kaaslastega ja panen tähele, mida nad kasutavad oma igapäevases töös. 

Vahendid/ressursid 

Eelkõige loengumaterialid ja kursuse blogi ning kõik see, mida me  loengutes arutame – nii enne kui ka pärast loengut omavahel. Samuti kursusekaaslaste blogid ja erialane kirjandus. 

Hindamine

Kursus on minu jaoks hästi korda läinud, kui oskan kasutada uusi platvorme ja lahendusi, millega varem kokkupuudet ei ole olnud – nagu näiteks ka Wordpress. Samuti kui saan uusi teadmisi üldiselt  õpivõrgustikest ja – keskkondadest, mis aitab mu arusaama haridusmaastikust avardada nii, et oskan teiste inimestega sellel teemal hästi kaasa rääkida.