Järgmiste valikteemade seast kursusel õpikeskkonnad ja -võrgustikud otsustasin keskenduda avatud haridusele valides kokkuvõtte tegemiseks Mishra (2017) artikli, milles räägitakse avatud hariduse ressurssidest ja piirangute eemaldamisest.
Avatud hariduse eestkõnelejad näevad avatud hariduse ressursse (OER) kui midagi imelist, midagi sellist, mis kõiki hariduse kitsaskohti võimaldaks parandada. Kuigi neil on osaliselt õigus, pole OER haridusasutustes laialdaselt veel kasutusele võetud ja selle omaksvõtmine toimub väga aeglaselt. OER’i kasutusele võtmisel on palju piiranguid, mis tulenevad sellest samast OER keskkonnast ja sellepärast tuleks OER põhimõte ehk ümber mõelda, muuta rohkem kaasavamaks, et seda oleks lihtsam haridusasutustel kasutusse võtta. Tuletades meelde OER’i algset ideed, siis see oli luua universaalselt kättesaadavad hariduse ressursid, mis aitavad tõsta õppimise ja õpetamise taset (Mishra, 2017).
Avatud hariduse ressursside termin (Open Educational Resources – OER) võeti kasutusele arengumaade kõrghariduse foorumil (Forum on the Impact of Open Courseware for Higher Education in Developing Countries) aastal 2002 (UNESCO, 2002). See foorum peeti selleks, et mõtestada tollel ajal käimas olevat avatud õppematerjalide propageerimist. Seal käsitleti ka mitmeid hariduse ressursside jagamisega seonduvaid probleeme nagu kuidas jagada informatsiooni veebis, kuidas täita teadmiste ühiskonnas väljaõppe nõudeid, pidev raamatukogude ebapiisav ressursside kogus ja vajadus õppematerjalide järele muudes keeltes kui ainult inglise keeles ning filosoofiline aspekt teemal “teadmised kui terve ühiskonna tulemus” (Mishra, 2017).
Tihti on hakatud küsima, et mis on OER’i ärimudel? Aastate jooksul on avatud hariduse ressursside idee muutunud ning hakatud mõtlema, kuidas seda avatust mõtestada ümber rahalisse väärtusesse. Kindlasti on vaja aega ja raha avatud hariduse programmide väljatöötamiseks ning paljud nendest on valminud riigi toetustega, ei saa selle peale alati lootma jääda. Sellepärast on kasutusele võetud erinevad litsentsid, mis erinevatel platvormidel seavad kasutajatele erinevaid piiranguid. OER võiks toimida nii, et sisutootjad on õpetajad, kes teevad seda oma töö raames ning jagavad seda materjali tasuta edasi, et ei peaks erinevate litsentside ja ärilise kasu pärast muret tundma. Sellise mõtteviisi juurutamine ja kasutusele võtmine ei toimu lihtsalt ja kiiresti, kuid võiksime selles suunas kindlalt edasi liikuda. Kui liialt mõelda avatud hariduse ressursside rahalisele väärtusele, võib kogu idee liialt äriliseks muutuda. Nendes riikides, kus valitsus tasub suures osas õpilaste õppematerjalide eest, ei pruugi ressursside jagamine õpetajatele atraktiivsena tunduda, siis tuleb OER’i vaadata pigem kui õpetamist lihtsustavale viisi, et kuidas õpetajad saaksid tunde lihtsamalt ja õpilasi kaasavamalt läbi viia (Mishra, 2017).
Hetkel levinud OER’i lähenemisviisidega pigem takistatakse selle üldisemat levikut. Selleks, et paremini õnnestuda, peaksime kollektiivselt läbi mõtlema kuidas, miks ja milleks me midagi teeme. See artikkel pani mind väga mõtlema hariduse tuleviku peale. Hetkel tundub, et kõik vahendid on väga hästi kättesaadavad ja probleeme õpilasena eriti pole, kuid tulevikus võivad asjad muutuda ja kahjuks mitte paremuse suunas.
Kasutatud kirjandus:
Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350
Evelin ja haridustehnoloogia 